Uskumatu, kui palju rõõmu võib valmistada nii lihtlabane asi nagu part...
Käisime eile Marineli ja mu isaga Kadriorus jalutamas. Vankris olles vaimustus laps eemaljooksvatest koertest, vaatas neile tükk aega järele. Jõudsin veendumusele, et tulevikus saab meie peres ka kindlasti üks kuts olema...
Kuna preili meil on arusaamiseni jõudnud, et kõndimine on paganama lahe tegevus, siis vankris ta mul eriti olla ei tahtnud. Otsisimegi siis vähe kuivema koha ning lasime Marinelil ringi paterdada. Algul üritas ta sõprust luua ühe umbes 9aastase noormehega, aga too ei võtnud eriti vedu. Marinel ei lasknud ebaõnnest ennast üldse häirida ning avastas enda jaoks pardid. Algul uudistas ta neid kaugelt, aga kui linnud saiatüki saamise lootuses plika suunas taaruma hakkasid, muutus Marinel elavaks. Hakkas rõõmsal sammul partidele vastu tatsuma, ise kilkas suurest õnnest ning vehkis kätega. Eks see hirmutas linde veidi ning nad tõmbusid eemale. Sellest sai Marinel aga indu juurde ning jooksis neile järele. Päris mitmel korral pidin ma preilile järele jooksma ning ta tiigi lähedusest eemale tõstma. Nii palju siirast rõõmu nii lihtsatest asjadest - oskaks ise ka nii vähest hinnata.
Oeh, ootan juba seda aega, mil lasteloomaaed avatakse. Marinel oleks ülimalt vaimustuses sellest, ma usun.