Eile õhtul juhtus midagi väga hämmastavat.
Poole üheksast saadik mainisin lapsele aeg-ajalt, et varsti tuleb tuduaeg. Absoluutselt iga kord, kui ma seda ütlesin, vaidles Marinel vastu: "Ei ole tuduaeg! Ei ole tuduaeg!". Olin valmis järjekordseks võitluseks lapsega, mille eesmärgiks oli saada ta voodisse ise magama.
Ühtäkki, kella 21.30 paiku, teatas Marinel: "Emme, tahan tuttu minna." Seda ei saanud ma ju lasta tal ometigi mitu korda öelda, mine sa tea, äkki mõtleb veel ümber.
Haarasin Marinel sülle ning kiitsin teda sellise sooviavalduse eest. Kogu mu kiiduavaluse peale leidis aga preili, et emme on siin samas teises toas, tema jääb ise tuttu. Vat siis...
Selline soov on küll ühele emale lausa kõrvupaitavalt ilus.
Lapse voodisse pannud, suundusin, vastalt Marineli soovile, elutuppa tagasi ning olin valmis selleks, et ta hakkab varsti oma tavapäraseid nõudmisi esitama - pissile, kakale, juua, mõmmit, ei taha mõmmit, emmet, issit... Ei ühtki nõudmist. Nojah, nii kergelt see ometigi minna ju ei saa. Jäin siis ootama neid paterdavaid samme tema toast suure toa poole... ei midagi.
Väga kummaline oli olla, samas jube hea meel. Peaks vist tähistama...